Koroona on paljudele eestlastele tuttav lapsepõlvest. See on lauamäng, mis meenutab veidi piljardit, kuid mida mängitakse väiksemal laual kii ja lööginupuga. Eesmärk on lüüa oma värvi kettad laua nurkades olevatesse aukudesse.

Mäng on pärit Lõuna Aasiast, kus sarnaseid lauamänge mängiti juba ammu. Sealt levis see Euroopasse ning muutus eriti populaarseks Balti riikides ja Põhjamaades. Eestis leidus koroona laudu koolides, noortekeskustes ja kodudes.

Koroona võlu peitub lihtsuses. Reeglid on suhteliselt kergesti õpitavad ja arusaadavad ka algajale, kuid oskuslik mängimine nõuab harjutamist. Hea nurga leidmine, õige jõu kasutamine ja taktikaline mõtlemine annavad eelise.

Viimastel aastatel on retrohõngulised mängud taas moodi läinud. Inimesed otsivad tegevusi, mis ei ole seotud ekraanidega. Koroona pakub just seda. See on füüsiline, sotsiaalne ja samas rahulik mäng.

Populaarsust on tõstnud ka seltskondlik ajaveetmine. Koroona sobib hästi olukorda, kus inimesed tahavad rääkida ja samal ajal midagi teha. See ei nõua suurt füüsilist pingutust, kuid hoiab tähelepanu.

Sageli avastavad nooremad mängijad koroona esimest korda ning vanemad meenutavad nooruspõlve. See loob huvitava põlvkondadevahelise silla. Mängulaua ümber tekivad lood ja mälestused.

Koroona on ka hea näide sellest, et lihtsad mängud ei kao kunagi päriselt. Need võivad vahepeal tahaplaanile jääda, kuid tulevad alati tagasi. Kui inimesed otsivad päris suhtlust ja ühiseid hetki, leiavad nad tee selliste mängudeni.

Just seetõttu on koroona taas paljudes mänguruumides au sees. See pakub midagi, mida digimäng ei asenda: päris inimesed, päris emotsioonid ja päris võidud.